Majanduskriis tundub inimesed ikka hulluks ajavat. Või on Eesti lihtsalt mingi väljamõeldud riik mingist romaanist. No kuidas muidu tuleb Rahandusministeeriumi pressiteade (EAL-i listi), mille teine lause on: "Ametkonnad on rõõmustaval moel säilitanud 2005.-2006. aastal kogunenud teadmised." Üldjuhul vist siis elatakse nagu ühepäevaliblikad, kes eilset ei mäleta?

See viimane muidugi seletaks neid ajaloolis-poliitilisi sõnavõtte, mis mind on viimasel ajal pead vangutama pannud, see härra Rein Veidemanni huvitav arvamus, et ülemnõukogu deklaratsioon "Eesti NSV suveräänsusest" pani aluse Nõukogude impeeriumi lagunemisele (härra Mihhail Gorbatšovil ei olnud vist asjaga mingit pistmist?) ning härra Olari Taali poolirooniline nending, et kui saaks kindel olla, et Pinochet-tüüpi poliitik võimule saab, siis võiks demokraatia ohverdada küll. Natuke verine - aga see-eest missugune majandus!

Ah jaa, mismõttes usaldab parteisid 30% elanikest ja Riigikogu 51% elanikest? Kuulge, kes seal riigikogus on teie, kes te niimoodi usaldate, arvates?

pildil mussolini, mehe, kes pani rongid õigel ajal käima, hauakamber ]]> Kõige harjumatum oli Kirgiisas näha igasuguseid (kodu)loomi igasuguse ilmaga väljas liikumas. Kuigi, lähedalt vaadates oli selge, et nii karvaseid lehmi nagu neil seal, Eestis (Itaaliast rääkimata) ikka ei näe - piisav, et -20-ga või alla väljas töllerdada. Lehmad olid ikka tavaliselt karjas, lambad ka, kuid hobuseid nägi seal ikka üksi või paarikesi liikumas, mõnikord kaugelt ribid paistmast, mõnikord mitte. Karvased olid needki, ma arvan, et isegi metsikud hobused. Ja mingit sööki nad pidid seal leidma, sest ma ei kavatse uskuda, et isegi need hobused siin pildil päriselt lund sõid.

Täna hommikul ma ärkasin üles selle peale, et päike paistis silma sisse. Korraks sirutasin ennast voodis, kuulasin vaikust hoovis ja kujutlesin seda kära, mis teisel pool maja, väljakul juba asiselt toimub. Mind ootab jälle ees päev, mis põnev ja ebatõenäoline nagu kirev muinasjutt!

Juba päris esimest korda Bolognat külastades sain ma aru, et just siin linnas ma tahangi elada. Esimestel päevadel, kui ma tõepoolest kohale olin kolinud, siis ma lihtsalt laulsin iga päev, sest tundus nii uskumatu, et ma siin elangi. Praegu ma iga päev ei laula, aga naeratan ja hüplen, lihtsalt selle pärast, et ma olen siin.

"Kas sa ostad need apelsinid söömiseks või apelsinimahla jaoks" küsib minult see turumüüja, kelle lett on täpselt minu ukse ees ja kellelt ma alati puu- ja juurvilja ostan. "Ah söömiseks, oota, ma valin sulle siis kõige ilusamad". Kui ma ostan seeni, siis ta uurib, kas mul ikka peterselli on kodus ning vahepeal me arutame ka koos teiste ostjatega, kuidas kastanijahust kooki tehakse.

Bolognas ei ole vaja vihmavarju, sest see on üleni täis erinevatest ajastutest pärit porticoid ja ma pean tunnistama, et sajandite tahm ja tuhk, mis paljudel neist küljes on, mõjub ainult positiivselt, sest ta tuletab meelde, et see linn on kogu aeg olemas olnud. Ülikoolilinnad on mingis mõttes alati noored – kuid see on teatud erisorti noorus. Noorus, mis tunneb rõõmu sellest, et nii palju on veel uusi teadmisi, mida omandada ja uusi mõtteid mida avastada. Sellest, et tulevikku on nii palju, et lõppu ei paista. Kuid see on ka noorus, mis täpselt teab, et ta seisab eelkäijate õlgadel – või siis varvastel – et paremini seda tulevikku näha. Suured ülikoolid – s.t linnaga võrreldes suured – muudavad seesuguseks nooremaks kõik linna inimesed, mitte ainult akadeemiaga seotud. Jah, just see fenomen on teatud kujul Tartus ka olemas, ehkki Tartu ülikool on noorukene ja linn muidu väiksem ka :) Eks tal on ka aega, kui ta Eesti Vabariigi hariduspoliitikate kätte ära ei kõnge.

Seda, et Bologna Itaalia hariduspoliitikate kätte kõngeks, seda ma ei usu, sest kui terve „pime keskaeg“ seda ülikooli ei kõngestanud, siis mingi Berlusconi koos käpiknukk (kaisunukk?) Gelminiga ei suuda midagi teha... Sest Bologna oma õpetamisviisi ja suhtumisega jätkab samamoodi nagu ta peaaegu tuhat aastat tagasi loodi, omades selget eesmärki õpetada inimesi oma uudishimu rahuldama ning uut uudishimu looma. Bologna nii 13. sajandist pärit hüüdnimed tulevad ju just sellest samast efektist: Bologna on haritud (dotta), sest temas on igavene nälg teadmiste järele ning see igavene nälg on ta teinud ka paksuks(grassa), ja see paksus väljendub Bologna heldes tervituses igaühele, südamlikkuses ja lugupidamises kõikvõimalike erinevuste vastu, süleldes sõbralikult nii neid, kes jäävad vaid korraks kui reisijad, kui ka neid, kes jäävad pikaks kui õpilased... ]]>

Istusime Kristeliga Rooma kesklinna osterias ja vaidlesime oma tulisel moel eesti keeles itaalia poliitika üle, arutledes näiteks, et kas Di Pietro toetamine on sama hea kui Stalini toetamine...

Vahepeal tabasid meid kõrvallauast teravad pilgud, mis läksid seda teravamaks siis, kui jutuajamise vahel söögisaalipoisiga itaalia keelt sai räägitud ja Kristeli mõnus Rooma keel ilmsiks tuli.

Lõpuks ei pidanud too seltskond enam vastu ja tuli küsima "vabandage, aga milline Itaalia dialekt see on?"

Italiano del nord, jajahh. ]]>

Poos, sõna, mida tavaliselt seotakse näitlemisega või esitamisega, on tegelikult ka meie tavaelu osa. Teatud tähenduses on poos ka mingisuguse asendi võtmine selleks, et saada tähelepanu - seisad rahvahulgas ülestõstetud käega, et su sõber sind näeks... Aga mõned kasutavad poose ka täiesti rutiinses töös, nagu see Calangi liikluspolitseinik Indoneesias, kes valimiskoosoleku puhul tillukeste mootorrataste voogu suunas.

Franz ütles kommentaarides, et eestlase definitsiooni ei saa ju muuta. Saab jah! Lausa peab! Ma arvan, et eestlastel on viimane aeg ära lõpetada iseenda haletsemine ja tillukeseks ning abituks tegemine, keda kõik kogu aeg kaitsma peavad ja keda mingid "pahad" kogu aeg hävitada tahavad.

Ma arvan, et eestlastel on oluline küsida - mis on meis see, mida ei saa "üle võtta", mida saab hävitada ainult tuumasõjaga ning ma arvan, et see paaniline klammerdumine keele külge tuleb ära lõpetada. Me räägime siin eesti keeles, eksole? Väga hea, räägime siis edasi ja jätame soigumise mingite spetsiaalkaitse meetodite ümber. Keelt kaitseb see, kui on inimesi, kes tahavad selles midagi mõistlikku ütelda. Kui ühel hetkel hakatakse mõistlikku ütlema mingis muus keeles, las siis olla nii. Dante otsustas kirjutada Toscana dialektis ja mitte ladina keeles, mul on hea meel, et ta seda tegi. Laskem oma keelel laulutuules taevani tõusta selmet seda vihaväljavalamiseks pruukida!

Eesti kultuur on rohkem kui keelekasutus ja siia kuulub ka kõik see, mis on saanud alguse hoopis venelastelt, rootslastelt või sakslastelt - seda rikkamad me ju oleme ja seda seotumad teistega. Ma arvan, et "eestlase definitsiooni" saab muuta küll kui tahta. Seda enam, et praegune eestlase definitsioon on suhteliselt täbar, umbes selline, et "kes räägib kodus eesti keelt või toob meile spordivõistlustelt medaleid". Noh, mina siis eestlase definitsiooni alla küll ei mahu. Paljud ei mahu ja hakkabki toimuma iseenese väikeseks ja nõrgaks tegemine.

Mina ei taha Tallinna vanalinnast kui Eesti kultuuripärandist lahti ütelda, sest arhitektid ei rääkinud arvatavasti eesti keelt. Russalka on samamoodi minu ajalugu ja pole oluline, kui paljud seal soomuslaeval eesti keelt rääkisid, Tartu linnamüürijupp on minu ajalugu, Antsla linnuse säilmed, need von Uexküllidele omad vana-Antslas, on minu ajalugu, hiina sõdurite hauad Tartu lähedal metsas on minu ajalugu, suletud kaevandused Virumaal on minu ajalugu, Toomemäe toomkiriku varemed on minu inimesekskujunemist mõjutanud ja seda ei saa minult võtta! Minu ajalugu on Varbola linnus, kus jalutades ma kujutlen, mismoodi see toimis, kui ta oli noor, Tartu Ülikool, rootslaste asutatud, on ikka Eesti ülikool, mis siis, et eesti keeles on seal õpetatud lühemat aega, kui teistes keeltes. On silmakirjalik kiita turistidele Eesti linnade huvitavat arhitektuuri ja siis ütelda, et Eesti on ainult see, mis on seotud Eesti keelega. Minule ei meeldi silmakirjalikkus.

See on ka Eesti kultuur, et meil on venekeelsed inimesed, kes räägivad vene keelt üldjuhul äratuntava aktsendiga, mis laseb Moskvas ära arvata, et nad on siit. Ida-Virumaa külad ja majad on tuntavalt teistsugused, kui Võrumaa omad, saartest rääkimata ja see on ju suurepärane! Venelased, kes elavad siin on samuti siinsed, meie, need on Eesti riigi venelased, selle riigi osa ja rikkus nagu Eesti riigi eestlased on selle riigi osa ja rikkus. Toomkiriku varemetes tegime me volbriööl lõket ka koos vene tudengitega, ma arvan, et see koht on neile niisama oluline kui mulle. Neilt ei tohi seda võtta!

Anzi, meilt ei tohi seda võtta!

Seepärast, ma arvan, ongi viimane aeg arutada, mis on see, mida ma siinkandis kultuuriks nimetame ja kust see pärit on (ja selle keeleasja võiks natukeseks kõrvale panna). ]]> Makroobjektiivi ei ole sattunud ei minu kaamera ette ega ka prioriteetide nimekirja. Mitte, et mulle makrofotod ei meeldiks, aga endal kuidagi ei ole sellist silma vòi òigemini aju, mis otsiks niisugusi aspekte, mis tahavad nàitamiseks just seda optikat.

Kyll aga leidsin ma Libeeriast, sealtsamast Buchanani sadamast, yhe makronaela.

Mingis ühiskonnas sees elades ei panegi alati hiilivaid muutusi tähele. Kui astuda kord mingi aja tagant, siis tabab see karmimalt. Otsisin eile üht mõtet oma paberitest ja sattusin lugema eelmise aasta "Pihli eelnõu" vastase kampaania ajal kirjutatud artikleid ja dokumente. Mind rabas see, kuidas praeguses olukorras ma vist enam ei suudakski kirjutada seda lugu, "Mul on unistus". Mitte, et ma kuidagi teisiti mõtleks. Mitte, et ma jätkuvalt ei unistaks sellest, et Eestist saab kunagi riik, kus rahvus, välimus ja seksuaalsed eelistused ei oleks olulisemad argumentidest ning mis on Milli mõttes vaba - kus saab rääkida ka kõige hullemast, kartmata repressioone. Kuid pärast neid lahmivad karjeid "isamaaliste" (jah, jutumärkides, selline karjumine ei ole isamaa huvides kohe kindlasti!) poliitikute poolt, et kuna kohtuvõim langetab neile ebasoodsaid otsuseid, siis tuleks see ümber kujundada, pärast seda massihüsteeriat ja vanenõuteooriaid, et aprillisündmuste taga peab olema kellegi karvane käsi, pärast seda, kui minister ei saa hakkama oma töö põhiülesandega, aga vallandatakse IT-juht (ning keegi ei protesteeri)... Pärast seda tundub see unistus kuidagi teisest maailmast. Sõnad, mis lihtsalt ei sobi konteksti.

Aga aasta tagasi veel sobis.

2000. aastate alguses tegi EMT suure reklaamikampaania, mis oli nii eesti kui vene keeles (eraldi plakatid ja voldikud), sama ulatusega. Mitte keegi ei pööranud sellele tähelepanu, rohkem kui suvalisele reklaamikampaaniale. Ma mõtlesin tookord, et me sellest rahvuste vihkamise perioodist vist saamegi nüüd rahumeelselt üle. 2000. aastate alguses hakkas see vihkamispoliitika ja "kogume hangud kokku ja lähme venelasi peksma" pool-arusaamatu reliktina, hoiatava näitena minevikust, sellest, mida ühe kultuuri või keele absoluutne eelistamine kaasa võib tuua. Tegelikult aga pärineb see hangude näide aastast 2007, nii rääkisid mehed ühe Tallinna-lähedases väikekülas.

Kurb on.

Miks on vaja teha kõiki neid vigu, mida enne meid on juba korduvalt tehtud?

Mis puutub riigipöördesse, siis ainus jõud Eestis, kes seda majanduskriisi tingimustes teha saaks, on äärmusrahvuslased. Kui valitsus näiteks enam üldse pensione ei suuda välja maksta, siis võib väga vabalt välja ujuda mõni rahvuslikuna esinev tegelane, kes ütleb, et sellest kriisist väljatulekuks on ainult üks tee. Kui see tee on nii pehme, nagu Päts omal ajal valis, on niigi hästi, aga ma kardan, et praegused äärmusrahvuslased üritavad selle tee jooksul ka leida viisi, kuidas meie venekeelseid kaasmaalasi ühiskonnast isoleerida. Mis sina arvad, mida sa sellise stsenaariumi puhul teeksid?

Mida sa teed, et selle stsenaariumi realiseerumist vältida? ]]>

"Kas tahate, räägime ausalt?" küsis Amad äkki."Tahan," vastasin ma. Ja mida ma oleksingi saanud ütelda? Nelikümmend aastat olen ilmas elanud, kuid pole veel selgeks saanud kunsti selle ebameeldiva küsimuse eest viisakalt kõrvale põigelda.

Püüan võita pudelit veini, milleks tuleb vaid selgitada, et otsekohesus võib voorus olla. Kristel nimetab seda paheks, tõlgendades otsekohesust kui "kohe otse ütlemist", mis-meelel-see-keelel inimesi, kes ümbrust ei taju, teistest inimestest kõnelemata. Niisugust tähendusvarjundit annavad muide sellele sõnale edasi inglisekeelne bluntness ja itaaliakeelne rudezza.

Aga otsekohesus on üks huvitav sõna, mis tähendab erinevaid asju. Läksin Õigekeelsussõnaraamatust vaatama ja see ütles: Otsekohesus: otse+kohene siiras, avameelne, sirgjooneline. Seega, otsekohesus tingimata ei välista ei ausust (avameelne) ega ka viisakust (siiras), mille puudumist Kristel otsekohestele inimestele ette heidab. Otsekohene kriitik võib kritiseeritava töö autori suhtes üles näidata suurt viisakust ja lugupidamist, kuid siiski leida, et antud teos on äärmiselt ebaõnnestunud, olles avameelne nii oma tunnete osas inimese vastu kui tema töö suhtes.

Heitsin pilgu veel ka teistesse keeltesse, otsekohesuse vaste inglise ja itaalia keeles võiks olla eelkõige vastavalt frankness ja franchezza või siis – rõhuga siirusele – candidness ja sincerità. Merriam-Webster selgitab esimese neist tähendust kui "valmisolekut väljendada tundeid või mõtteid, rõhutab arguse või salatsemise puudumist või ka taktitunde vältimist." Rõhu asetamine arguse puudumisele on aga miski, mida tavaliselt väärtuseks peetakse (mis ei tähenda, et igasugune julgus oleks väärtus, aga kui võrrelda tähendusvarjundeid "arguse puudus" ja "viisakuse puudus", siis ma arvan, et vahe on ilmne).

Candid omab rohkem diskreetsust kui frank ja mul on tunne, et itaaliakeelses maailmas sincerità ja umiltà on väga tihti kõrvuti esinevad mõisted. Inimene võib kõnelda alati otsekoheselt, aga ta võib suuta valida, kunas ta üldse kõneleb, sest alati ei ole ju vaja midagi ütelda, ning selles väljendubki tema diskreetsus. Ka Kristel ise toob omaenda postis näite, kuidas ta selle asemel, et kohatud ebameeldiva inimese kallal iroonitseda oli lihtsalt vait – sest kellele seda irooniat ikka vaja oli?

Ka see, kas taktitunne on väärtus või mitte, sõltub asjaoludest. Ma eelistan otsekohest kunstikriitikat või poliitikaanalüüsi taktitundelisele, sest taktitunne võib hakata ohtlikult tõde peitma. Kuidas saab teha valimistel põhjendatud otsuseid, kui ajakirjanik on rahva raha varastanud poliitiku suhtes taktitundeline? Ja see, kui Marco Travaglio pidas onorevole Schifanit – õigusega – hallitusest halvemaks, ei olnud kindlasti ei takitundeline ega viisakas, küll aga täpne ja vaimukas. Travaglio loomupärane umiltà selles tekstis väljendus hoopis kõnelemise viisis ja ilmses austuses nende inimeste vastu, kes sama ametit auga olid täitnud ja Itaalia avalikkuse suhtes. On juhtumeid, kus kõigi suhtes taktitundeline, ja hooliv – muidu läheb nii nagu Brunellal ja Kohutaval Kolmerattalisel Pakuk-linnul. Nendel puhkudel on otsekohesus kindlasti voorus, sest see annab kõigile ausa võimaluse ise oma tegevusstrateegiaid valida ja arvestada. Kui ei saa teiste tundeid hoida, siis tuleb neile anda vähemalt võimalus oma maailma kuidagi planeerida ja käitumisviise valida.

Eelnev ei tähenda muidugi, nagu otsekohesus oleks absoluutne voorus. Ma arvan, et on olukordi, kus on pedagoogiline või lihtsalt inimlik valida hoopis teisi käitumismalle. Kuid seda oskab Kristel ise arvatavasti pareminigi seletada. ]]>

]]>

Kuigi mikrolaenude ja mikrorahastuse (microfinance) kohta on esitatud palju argumenteeritud kriitikat, mis demonstreerivad, et see pole maailma vaesusprobleeme lahendav imevahend, on sellel poliitikal siiski palju positiivseid tagajärgi ning Bangladeshis (kust need mõtted alguse said) on paljud kasud käega katsuda. Kusjuures, mitte niivõrd isegi majanduskasud, sest Itaaliaga võrreldes on see siiski natukene nagu teine planeet, seega minu silm ei pruugigi kohe eristada majanduslikke kasusid. Küll aga kinnitab Bangladeshi näide minu jaoks seda, et tööpoliitika on üks olulisemaid aspekte ühiskondliku elu korraldamisel. Need inimesed, kes mikrolaenude abil on saanud omandada oma tòòvahendid ja alustada ülitillukest ettevõtlust, pakkudes tööd peamiselt endale ja vòib-olla perekonnale, käituvad ka ühiskondlikus elus iseseisvamalt. Ning mis veel enam – see nende iseseisvus nakatab.

Vestlesin Jhalokatis ühe kooli personaliga. See ei olnud riigikool, s.t. riik toetab neid ainult 80-90% ulatuses ja kõik õpilased peavad maksma tasu. Kuni eelmise aastani olid õpetajate tingimused aga võrreldes riigikoolidega halvemad ja ka palka said nad ainult 80% kehtestatud baaspalgast (riigikoolides 100%). Personal siis leidis, et ega muud üle ei jää, kui tuleb streikida seni, kuni riigi poolt pakutud tingimusi parandatakse. Sedalaadi streik aasias on väga harv nähtus, eriti aga Bangladeshis. Seda mõtlemist olid aga tugevdanud just need inimesed õpetajaskonna ümber, kes olid õppinud ise vastutama ja kes ei kartnud, et nende arvamused võivad mõjuda nende hakkamasaamisele kehvasti.

See kõik tugevdas omakorda minu arvamust, et õiglase ja demokraatlikuma ühiskonna huvides oleks otsida sedalaadi majandussüsteemi, kus töö on põhiliselt kahte liiki: autonoomne (mikroettevõtted, kuni kümne tòòtajaga paigad, kus töötajad on ühtlasi ka omanikud) või siis tähtajatu lepinguga pidevad taakohad (näiteks avaliku sektori töökohad, mis on oma olemuselt sedalaadi, kus autonoomne ettevõtlus ei ole võimalik). Kui inimene omab ise oma tootmisvahendeid ja ettevõtet, siis tal ei ole teda võimalik mõjutada ka oma veendumuste vastu tegutsema, või neid mitte väljendama põhjendusega, et muidu ta kaotab võimaluse süüa saada. Lisaks soodustab see süsteem ka inimese vastutusvõime tõusu, sest ta oma ettevõttes peab ise otsuseid tegema.

See ei ole tegelikult mingi uus mõte. Ameerika ühendriigid kunagi sellise ideega loodi, lootusega luua müriaadi tillukesi ettevõtteid (mis turu tegelikult võimalikuks teeksid). Paraku praegu ollakse sellest ideaalist kuhugi eemale mindud - osaliselt just seetõttu, et teatud laadi tööstuslik tootmine, vähene haridustase ja info konsolideeritus ei võimaldanudki niisugust süsteemi tegelikult luua. Praeguseks on muutunud aga nii tootmissüsteemid kui haridus- ja sotsiaalsüsteemid ning lisaks on ka rikkust sajanditega kogunenud omajagu. Seega saaks “the founding fathers” ideede juurde tagasi pöörduda ja päriselt vaba ühiskonda ehitada. Muidugi, selle eelduseks on ka, et need mikroettevõtted ei oleks ainult laenule üles ehitatud, et hirm tööandja ees ei transformeeruks lihtsalt hirmuks, et mõni tegevus või otsus või plaan ei sobi (potentsiaalsele) laenuandjale. (Ilma laenudeta ei saa, aga igavene laen orjastab).

Sinna juurde tuleks lisada ka võimalikult autonoomne energiatootmine (taastuvenergiatega kodukasutuseks taas põhimõtteliselt võimalik) ning null-kilomeetri-toidu-poliitikad ning saamegi tugevad väikeüksused, mille sees (osalus)demokraatia on tugev ja saab toimida. Niisuguste üksuste olemasolu minimeerib tugevalt diktaatorite teket - kuid loob ka aluse mõistlikeks laiemateks poliitikateks: meditsiin, haridus, keskkond kui riigi või võrgustikupoliitikad - see tähendab ka vajadust tsentraliseeritud tugeva maksusüsteemi tarbeks (milline korraldus omakorda on tõhus relv maffia vastu). ]]>

Seesugune - sinine ja udune, kus Padma jõe, mida meie teame ehk rohkem Gangese nime all, vood on rahulikud või koguni klaassiledad, nii, et saab muretult kalapaadiga peale minna - ongi Barisali talv lõuna-Bangladeshis. Novembrist jaanuarini ongi seal vast kõige ilusam aeg, mida võib kutsuda jaapani sõnaga suzushii: "meeldivalt jahe pärast pikka kuumaperioodi". Temperatuur on päeval kahekümne kraadi ringis, õhtul ning öösel pisut jahedam, niimoodi, et soe tekk teeb ainult rõõmu. Sääski, neid malaariat ja dengepalavikku toovaid väikseid ohuallikaid liiga palju ei liigu, olemasolevad annab sääsetõrjevahendiga eemale peletada. Ainult et enamikele kohalikest on "sääsetõrjevahend" arvatavasti mõistetamatu sõna ja kui nad sellest kuulnud on, siis nende elatusvahendid seda ei võimalda. Seepärast on neil ehk veelgi enam põhjust talve üle rõõmustada, sest elada on ju niimoodi kergem. Väljas tööd teha. Põllule minna. Ja kuivõrd ma eelmisel fotojahipühapäeval seal Barisalis olin internetivõimalustest kaugel, siis seekord erandlikult minu poolt teine talvepilt veel, just nimelt põllu pealt.

]]>

Vaikus tuleb sealtsamast Buchanani sadamast Libeerias, kus olid seinad, kooruv põrand ning katuse asemel suisa taevas. Ja üks vanametallifirma tööline, kes minult hiljem uuris, kas ma teda kuidagi Eestisse ei saa aidata. Me arutasime siis seda, et ka Libeeria vajab inimesi ja tegelikult on ka sellel maal lootust saada õiglaseks kohaks, kui seal elavad inimesed seda väga tahavad.

Kuid enne vestlust oli vaikne. Isegi metallifirma kolin ei kostnud ära.

Kodusõja ajal peksti Libeerias puruks ka Buchanani sadama hooned. Sadam ise on alles, piisavalt sügav, et igasuguseid kaubalaevu vastu võtta ning ka raudtee suundub sealtsamast ülejäänud Aafrika poole. Kui mina seal aga olin, 2005., siis sadam muidugi ei töötanud, seal toimis vaid hiinlaste omandudses olev metallilammutusfirma. Selles sadamas lesis ka üks laev, vana ja väsinud, kirillitsas nimetähed roostes kerel veel paistmas - ja hei, ka sirp ja vasar küljepealt paistmas. Siin ta on, see vana ja väsinud laev (ehkki sellel üldikal on sirpi ja vasarat ei ole näha, aga uskuge, ta on seal).

Ma olen veendunud, et Eesti andmekaitseseadus ja selle rakendusviisid on nii mõneski osas napakad. Näiteks selles osas, et ülikoolidel ei ole teinekord võimalik uurimustöö jaoks saada igasuguseid statistilisi andmeid või nad ei saa teha koostööd kvantuuringute puhul. Tegelikult peaks olema eeldatud, et teadlane vastutab selle eest, et ta neid andmeid kuhugi ei jaga (ja loomulikult peavad inimesed, kes oma andmeid kuhugi annavad teadma, et teadustööks võib neid kasutada). Arstiteaduskonna loengutes kaevati, et ega haiguslugusid enam eriti analüüsida ei saagi - aga kuidas sa hing siis õpid?

Ma kardan aga, et see on osaliselt just Eesti lapsajakirjanike süü, sest nemad on tekitanud tunde, et kui mingid andmed kuhugi lähevad, siis varsti ilmuvad nad kontekstis "Kolka-Almal on jalaseen ja ta elab Nakinuki külas kollases majas" kuskil telesaates välja. Ma kardan, et seetõttu jääb avalikkusel ka osa mõistlikku teavet saamata, sest näiteks politsei ei taha siis üldse ajakirjandusega suhelda, sest nad ei saa anda teavet, mis ei ole (hetkel) trükkimiseks, aga mille omamine võimaldaks uurival ajakirjanikul paremini uurida. See viib ka selleni, et keegi ei taha enam eriti ajakirjandusega suhelda, mis tähendab taaskord seda, et ühiskond jääb ilma ka sellest infost, mida vaja oleks.

Lapsajakirjanikud sellepärast, et nad ei saa aru "mida võib ja mida ei või", ehk siis, ei ole tunnetust kaasinimese inimeseksoleku suhtes, austust tema vastu, austust ühiskonna vastu ning huvi uuritava teema vastu - viimane tagab selle, et korruptandi, mafiooso ja muu seesuguse kamba teod päevavalgele tuuakse, nende inimeste, keda austada väga ei saa, aga kellele mingid inimõigused siiski kehtivad.

Aga kui ma lugesin seda arutelu, mis eestikeelses wikipedias Manjanat puudutava artikli juures on, siis ma pean tunnistama, et sellest hulgas vihkamisest minu arvates piisab, et õigustada kogu Manjana isiklikku elu puudutavate faktide veebist kustutamist (ja vajadusel ka rohkem kui veebist). Kellel wikipediast väheks jääb, võib sirvida mõne Manjana artikli kommentaare Delfis või ka Päevalehes. Seal on hulgim sedalaadi inimesi, et küsimus ei ole mitte selles, et "mina lihtsalt ei taha, et mingi abstraktne X minu kohta midagi teab" vaid konkreetne enesekaitse. Sellest kambast, mis niisugust vihkamist välja valavad, võib üks mõnel hetkel otsustada, et Manjanale - või mõnele tema pereliikmele - rusikaga näkku löömine (või millegi hullema tegemine, aga ma neid mõtteid siin ei kirjelda, sest muidu äkki keegi saab innustust) ongi selline lubatav tegevus. Või isegi hea tegevus.

Konkreetse isiku puhul on soov temale viitavad faktid veebist ära kaotada otsene enesekaitse, mitte hüpoteetiline. See ei ole mitte tsensuur, vaid lähenemiskeeld vägivallatsejatele. ]]>

Kõige kergemini viskan ma oma tavategevused nurka ja asun barrikaadidele just sõnavabaduse kaitseks - sest just seda vabadust pean ma kõige olulisemaks ja selle vabaduse ahistamist kõige ohtlikumaks ühiskondlikuks nähtuseks. Aga ka selle vabaduse kaitsel on omad piirid.

Sõnavabadus ei tähenda näiteks vabadust õhutada teist inimest tapma või piinama - ma arvan, et see on peaaegu konsensuslik arusaam. Samuti ei lähe ilmselt sõnavabaduse kaitse alla otsesed ässitused teiste inimeste vara hävitada, röövida, varastada.

Kui on nälg ja keegi "pobiseb rahvahulgas omaette", et "viljakaupmees peidab vilja", siis ei ole vaja palju kujutlusvõimet, et taibata kui väikesteks tükkideks see viljakaupmees rebitakse. Peitis ta siis vilja või mitte. Jah, inimesel on õigus olla loll, aga antud situatsioonis tähendas see "pobisemine" mõrvale õhutamist ja ei lähe sõnavabaduse kaitse alla. Kui inimene on süüdimatu ehk ei suuda nii lihtsaid tagajärgi ette näha, siis see on teine asi. Aga küsimus ei ole sõnavabaduses.

Kui Tervishoiuameti järelevalveosakonna ju­hataja Sotsiaalministeeriumis avalikul üritusel "omaette pobiseb", et "psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus," siis on tegemist avaliku arvamusavaldusega. Ning ajakirjandusel on kõigiti õigustatud see ära trükkida ja küsida, kas me tahame, et tervisekaitsetalitus juhatab inimene, kes kaldub diskrimineerimisele või kelle spetsialistioskused on kaheldavad. Mul ei ole selle vastu midagi, et keegi hr. Marda, arvab, et homoseksuaalid on haiged. Kui seda aga arvab inimene, kes kirjutab ekspertarvamusi näiteks selle kohta, homoseksuaalide kohustuslik allutamine ravile oleks õiguspärane... Ma arvan, et Delfi ajakirjanik tegi väga õigesti, et ta selle teema tõstatas, sest maksumaksjatel on õigus teada avalike ametnike erialast suutlikkust ja poliitilisi veendumusi, seni kuni need töösse puuutuvad.

Kui majandusprofessor arutab oma loengus, et vastavalt teooriale X situatsioonis Y on kasulik samm valuuta devalveerimine ja näitab mispärast ning lisab siis kommentaari, et "meie praegune valitsuspartei on alati teooria X põhjal käitunud" - või et "organisatsioon Z, kes nõustab meie valitsust, pooldab teooriat X, võib soovitada meie valuuta devalveerimist", siis on kõik korras. Ma arvan, et majandusprofessor isegi peaks sedaviisi arutama.

Kui majandusprofessor ütleb "meie valuutat ähvardab devalveerimine, võtke kõik oma raha pangast välja" (ja vahetage valuutaks C), siis võib see olla tingitud sellest, et ta on loll. Sellisel puhul võiks ülikool üle vaadata, kas selline inimene ikka peab õpetama. Kui aga selle majandusprofessori lähedased sõbrad on inimesed, keda valitsus soovib hiljuti natsionaliseeritud panga juhtimisest kõrvaldada, näiteks seoses korruptsiooni või maffiatehingutega, siis võib tekkida küsimus, kas tegemist ei ole kuritahtliku paanika õhutamisega (valuutat võib oma kontol ka vahetada. Lihtsalt väljavõtmine niisama ei muuda üldse asja, sest siseriiklikult ei muutu midagi, siis on tegemist ainult puhtakujulise idiootsusega või selge paanikaõhutamisega). Samamoodi juhul kui majandusprofessor esineb sellega üliõpilaste ees, kelle puhul ta teab, et need hoiavad raha mingis konkreetses pangas ja ta tahab neid mõjutada mingisse muusse panka üle minna, oma ärihuvides. Ma arvan, et mõlemal juhul on finantspolitsei uurimine suhteliselt õigustatud.

Kui politseinik kuuleb, et kõrvallauas plaanitakse mõrva või kirjeldatakse veenvalt seda, kuidas linnapea pistist võtab, siis on tal siiski õigus - ja suisa kohustus - uurida, kas tegemist on nalja, kultuurilise eksperimendi või millegi tõsisega. Milles see uurimine seisneb ja mida uurimise käigus tohib teha ja mida mitte on jälle omaette küsimus, mis ei puutu sõnavabadusse.

Kui valitsus kavatseb finantskriisi tingimustes meie raha ära varastada? Kui sellel infol on alust, siis tuleb see kindlasti avalikustada. Koos alusega. Ilma paanikata. ]]>

Palun – siin on Reggo Emilia taevas – või peaks olema, kui 'ndragheta kraanad seda poleks meil ära röövinud. Sellel pildil peaksid olema viinamarjad, teemakohasemalt ehk viinamarjaistandused põldude, meie ümbruse väikeküladega, sellel pildil peaksid olema Apenniinid koos kevadise Itaalia taevaga, kõik see, mis 'ndragheta jaoks mingit väärtust ei oma. Või täpsemalt, mille ilu tekitab neis niisuguse hirmu, et nad tormavad seda hävitama.

Iga kraana tähistab ühte kuritegelikku ettevõtet. Ma tean, see teeb haiget, aga peabki tegema, sest muidu me ei saa organiseeritud kuritegevuse vastu kunagi võideldud. Oma uurimustöö tarbeks Itaalia kuritegevuse aruannet lugedes tulid mul pisarad silma kui jälgisin must-valgel seda, mida 'ndragheta, maffia, camorra, criminalità organizzata pugliese selle maaga teevad. Daniele, ühest seesugusest väiksemast külast pärit, lähemal küll Bolognale kui Reggiole, hakkas lihtsalt nutma, kui seda pilti ja neid fakte kuulis. Kas tõesti Reggio ka? Küsis ta, mõeldes sedasama, et kas tõesti meie svizzera socialista on nüüd niisugune?

Brigate Rosse sündis Reggios ja kuulates filmis "Il sol dell'avvenire" selle algatajate – kes polnud mitte terroristid, need enne 1974. aastat tegutsejad – viha PCI (Itaalia kommunistlik partei) vastu, kes oli kooperatiividest teinud aktsiaseltsid, valu sellest, et juhtide vead makstakse kinni rahva heaolu hinnaga, mitte veategijate hinnaga, majanduskriis ja põlgus demokristiaanide suhtes, siis tekib paratamatult küsimus, et mis nüüd siis on teisiti? Sest probleemid on ehk tugevamadki? Miks nüüd, kui sünnib uus Brigate Rosse – ma loodan, et seekord õpib vana eeskujust, mida saab ja mida ei saa teha – on väheusutav, et see sünnib Reggios?

Vastus, ma kardan, on selsamal pildil: 'ndangheta. Organisatsioon, mis süstib ignorantsi, ükskõiksust ja hirmu. Organisatsioon, mis hävitab selle ümbruse, kus linn, põllud ja mäed on tasakaalus olnud. Kus nad olid tasakaalus, kuni selleni kui PD (või üks tema eelkäijatest) kuskil 90.-te alguse kandis 'ndraghetaga käed lõi ja ehitussektori neile andis. Nende ehitatud majades liiga palju inimesi ka ei ela, sest nende ehitamise eesmärk on rahapesu. Neid maju ehitavad immigrandid, kellele korralikult ei maksta, kui üldse. Immigrandid, keda vahendab siia nende oma riigi kuritegelik organisatsioon. Jah, see kõik on seal aruandes kirjas. Vahemärkusena: mõned inimesed ikka elavad neis 'ndragheta ehitatud majades, liiga palju isegi. Nendest ma saan kõige vähem aru... 'Ndragheta ise, see on kuritegeliku loogika alusel toimiv ühendus, ma põlgan ja vihkan neid, aga ma näen nende loogikat. Aga inimesed, need tavalised, kes sellistesse majadesse elama lähevad? Tegelikult on Itaalias ka vanu maju küllalt, mida võiks korda teha, aga 'ndragheta vaid lammutab neid. Ainsad, mida nad ei lammuta on seitsmekümnendate koletised, need, mis on lasnamäetüüpi majade pealt maha viksitud.

Sellesama PD administratsiooni juhtimisel maeti via Emila kinni, see roomlaste tee, mis klaaskupli all oli vaatamiseks väljas ja mis Reggiole, Reggio nell'Emilia, Reggio Emilia teel, nime on andnud. Nagu Mussolini, kes lähtus ideest, et kõik vana on halb. Aga fašism, neofašism on tegelikult kõrvalnähtus, mis sünnib ignorantsist, mida levitab organiseeritud kuritegevus - ja just selle viimasega me oleme tegelikult sõjas, sest kus on nemad, seal pole vabadust. Huvitav, kas mu kartustel on alus ja Reggio Emilia ongi juba langenud? See linn, millel on kuldmedal sõjalise vapruse eest liberazione käigus?

Linkide all olevad fotod on tehtud peamiselt meie mägedes, nendes kohtades, kuhu 'ndragheta (veel) pole jõudnud. Nüüd te teate, miks ma ei suutnud ühtegi Aafrika või Indoneesia põnevat taevast siia üles panna, pärast seda, kui ma oma kraanadega varjutatud taevast nägin.

Hommikuti käin ma nüüd Marina - ülisärava naeratusega kohvikupidaja - juures kohvi ja saiakest söömas, tema teab kõigist minu piazza elanikest kõike (ja võib-olla kogu linnaosa elanikest kõike). Nad räägivad lihtsalt talle, mina ka räägin, ta ei pea uudishimulikult ringi tuustimagi. Ühel hommikul ilmusin ma kohale tsipa väsinuna ja tulin umbes 7-8 minutit hiljem oma tavalisest ajast. Kohe Marina uuris, et kas on kõik korras ja kas ta saab kuidagi aidata. Siis ma rääkisin, mida me täpselt koolikaaslastega tegime, et uni lühikeseks jäi.

Täna oli seal kamp töömehi – vanuses 25 kuni 50, ülemus vast isegi enam - , kellega sai aruteldud, kui palju ma täpselt itaallane olen. Sellised natukene määrdunud türpides kollaste helkurvestidega töölised, kes olid kiivrid pannud ilusasti ritta sellele seinaäärsele peeglialusele puu-äärisele, kus tavaliselt on ajalehed ja kuhu saab ka kohvitassi toetada.

Sattusin nendega ka koos väljuma ja soovisin lisaks ciaole ka buonlavoro, millele nad vastasid säravate nägudega grazie, peaaegu ühes kooris nagu esimene klass. Nii armas tunne tuli. Ka inglise keeles, eriti valimisi vaadeldes, tunnen ma tohutult puudu sellest lühiloitsust jõudu tööle!, mis on mulle Eestis nii omane, aga pikaaegsete organiseeritud religioonidega keeltest on lühiloitsud olnud kiired kaduma.

Itaaliakeelne buonlavoro täidab seda aset ainult osaliselt, kuigi ta on veel olemas, ei ole ta keeles nii säilinud, et seda saaks võõrale tervituseks lausuda, loitsides siis talle ikka õnne ja näidates head tahet. Suvel Cinqueterre väikelinnades hulkudes nägin vanemat daami, kes jändas oma potitaimega üksikul kivisel-mägisel tänaval. Ma tundsin ennast viimase matsi ja sissetungijana, aga ma teadsin, et buonlavoro ei oleks talle lihtsalt sobinud. Ma siis soovisin talle lihtsalt head päeva ja see töötas ka mõnevõrra minu heade kavatsuste näitajana.

Seda enam olen ma siiamaani õnnelik, et tänane läks täkkesse. Näitas head tahet ja andis neile tõepoolest jõudu – no nad läksid peaaegu keksides tööle tagasi – ja samal ajal ühendas meid kuidagi, kinnitas, et me oleme ühes maailmas ja ma pean nende tegevusest lugu ja hoolin, et see ikka hästi läheks. ]]>

Alustavate demokraatiatega maadel on tavaliselt suur hulk nõuandjaid, kes oma kogemustest ja teoreetilisest pagasist lähtuvalt annavad soovitusi, millised poliitikad ja seadused just ühiskonnale ja demokraatiale kõige kasulikumad oleksid. Valimisvaatlejatena peame me natukene analüüsima mitte ainult seda, kas valimised vastavad selle riigi seadustele ja demokraatia üldprintsiipidele (hüva, kui on näha, et enamik seadusi ei ole demokraatlikud, siis sinna vaatlejaid tegelikult ei läkitatagi), aga natukene ka seda, kas seadused, normid ja poliitikad reaalses elus ka töötavad, kas nad sobivad selle riigi erinevate eeldustega. Ma olen tähele pannud, et see müriaad soovitajaid ja nõuandjaid lääneriikidest unustab tihti ära, et demokraatial on omad eeldused ning poliitikad ei ole universaalselt ühest kontekstist teise ümber tõstetavad ning nendel... khmm.. arengumaadel? kolmanda maailma maadel? on see eriti hästi näha, sest paljud läänemaailma eeldused ei ole täidetud.

Valimissüsteemide demokraatlikust hinnatakse ka selle järgi, kui täpselt süsteem valija hääle parlamendikohtadeks transleerib, püüdes kaotada võimalikult vähe hääli. Sellest põhimõttest lähtuvalt soovitati näiteks Fijil loobuda majoritaarsest süsteemist ja adopteerida ülekantava hääle meetod, kus vähem hääli saanute hääled lähevad üle rohkem hääli saanud kandidaatidele, lähtuvalt ka siis sellest, kuidas valijad on neid järjekorda pannud. Fiji hääletussedelile märgib valija oma eelistusjärjekorra nii parteide kui kandidaatide kaupa. Kui ei märgi, siis on parteide poolt see järjekord ka määratud. See sunnib ka parteisid otsima omavahel koostööd, et mingitest piirkondadest hääli saada. Väga ilus ja väga demokraatlik. Ainult, et Fiji puhul unustasid soovitajad ära, et tulemuste arvutamine on selles riigis käsitöö. Hääli loeti seitse päeva, mõni valimisvaatlejatest minestas ja üks pikaajalise kogemusega suursaadik ja politoloog olevat seda seda tööd vaadanud ja pead vangutanud "nad mängivad siin mingit su-dokut, ma ei ole küll kindel, et ma seda jälgida suudan". Mina arvan, et sellistes olukordades on kasulikum mõni lihtsam süsteem, mille lähendusmeetod on küll jämedam, kuid mis on igale valijale arusaadav. Sest kui valija ei saa aru, kuidas tema sedelist tekib parlamendikoht, siis on demokraatia rohkem mäng kui reaalne riigijuhtimismeetod - aga kui isegi läänest pärit politoloogidele häältelugemine keeruliseks jäi, siis võib ainult arvata, kuidas seda mõistis kirjaoskuseta kohalik, kes esimest korda elus valimas käis.

Järgnev pilt ei pärine küll Fijilt vaid taaskord Indoneesiast, aga käsitöö oli kogu kohtadearvutamise protsess, häälte lugemisest rääkimata (see viimane on igal pool käsitöö), ka seal. Valimissedelid on hiiglaslikud, sest peale peavad mahtuma mitte ainult kõigi kandidaatide nimed vaid ka pildid, sest kirjaoskamatud valijad suudavad nägusid päris efektiivselt meelde jätta. Loomulikult, seesugune sedel tekitab uue probleemi sellest, kas hääl on ikka garanteeritult salajane.

Varje on mitmesuguseid. Mõni varjab hästi päikese ja teine algava äikese eest. Must rätikutaoline ese varjab naise pead just nii nagu koraan nõuab ning võõraste pilkude eest saab nägu ka käega varajata. Ja ema või isa, antud juhul siis ema, käte varjust saab kõige paremini maailma uudistada, kartmata, et keegi või miski liiga teeb.

Selle fotojahi pilt pärineb Indoneesiast, Aceh provitsist.

Pàrast kolmepàevast La Sapienza okupeerimist, mis sisaldas hiigelmanifestatsiooni, kolmekymneviieltuhandel assembleal ja tòògrupis osalemist, koridoripingil magamist, zapatistide kohvi joomist, suitsetamisvastase ja prygi-kàib-prygikasti propaganda tegemist, aktiivset suhtlemist, poliitiliste lahenduste yle arutlemist ning geoloogiaosakonna treppidel tantsimist, on minu intellektuaalne aktiivsus natukeseks ajaks streigi kuulutanud, ehkki tànase kahe loengu ajal ta armulikult tegi pausi. Seega fotojaht homme ja kòik muud asjalikud asjad ka. Emotsioone aga ikkagi nyyd.

Aga vaadake, see meie tudengiliikumine l'Onda - laine - ongi nagu laine, ilma hierarhiata, ilma eksekutiivorganita, kus otsused tuleavd hààletusteta, ka siis kui tegemist on sadadega (ja kus poliitilisi otsuseid saavad teha ainult teaduskondade yldkoosolekud) ja tal on jòud nagu lainel - ja need kolm pàeva panid mind uskuma, et tal on potentsiaali kasvada tsunaamiks, kui muud tingimused seda soosivad ja me ise àra ei vàsi.

Me ei jooksnud reedel Montecitoriole tormi ainult selle pàrast, et me ei tahtnud. Aga see jòud, millega karjuti "via mafiosi dal parlamento!" pani alamkoja akende kardinad liikuma (jajah, me nàgime kyll, et te piilusite!). Enne seda hyydlauset ei kòlanud, aga seal oli see jàrsku kòigil meeles - ja muide, alguses ei tahtnud politsei meid parlamendi juurde lasta, aga inimeste otsusekindlus pani nad ymber mòtlema. Muide, ka politseinikel on lapsed, kes tahavad haridust.

Tàna ma olen veel kindlam, et Itaalia ongi see riik, millel on tàielikud vòimalused yles ehitada maksimaalselt òiglane yhiskond. Kui Itaalia sellega hakkama ei saa, siis ei saa yldse keegi.

Sòltumata nendest, sòltumata hàdadest, me ikka jòuame Rooma. Ja see monument, millest Calamandrei kirjutas, see on alles. Mina ka ei anna alla. ]]>

Eestlased on maniakid. Pingeridade maniakid. Keskharidust hinnatakse pingeridades ja koolid õpetavad pingerea kohta saavutama. Otsitakse üles kõik tähtsusetud, vähemtähtsad ja rohkem tähtsad pingeread maailmas, mida misiganes asutus ei teeks ja siis hakatakse riiklikku poliitikat selle järgi suunama. Urhh.

Bolognas ei aruta keegi, mitmendal kohal see ülikool praegu Eestis pingeid kütvas Times Higher Educationi pingereas on (vaatasin, esimese 200 hulgas, esimesena Itaalia ülikoolidest) ja ma ei imestaks, kui Harvardis, Cambridges või Yales, kes kõik on esiotsas, enamik inimesi poleks seesinasest pingereast isegi mitte kuulnud, rääkimata oma eesmärkide selle järgi seadmisest. Nad keskenduvad teadusele ja õpetamisele ning seepärast ongi nii kõrgel kohal. Hüva, teadmiste müümisele ka, ning nende tippülikoolide lähedal on suur hulk tööstust, kes neid üleval peavad. Mitte üliõpilaste õppemaks (mida Harvard eelmisel või üle-eelmisel aastal vähendas näiteks). Teate, isegi vist Gelmini ei ole seda pingereavärki kõneks võtnud, sellel ei ole ühiskondlikku kandepinda.

Me - need, keda Eesti kõrgharidus kuidagi huvitab - võiksime hakatuseks endalt küsida, misjaoks meile see kõrgharidus. Kas tõesti selleks, et kuskil nimekirjas heal kohal olla? Kas selleks, et meil oleksid teadlased, kes pakuksid meie tööstusele (erm, on meil tööstust?) uusi teadmisi/uuringuid/vms või selleks, et luua kodanikku, kes on oma eluga rohkem rahul, kellel on rohkem teadmisi võimalikest valikutest ja kes suudab kiiresti omandada uusi teadmisi, s.o vajadusel ka ümber spetsialiseeruda.

Tjah, tegelikult puudub Eestis selline tööstus, mis ka teoreetiliselt võiks Cambridge'i või Yale'i üleval pidada. Teine asi on see, et tippteadlased ei teki õhust ja lihtsalt rahast ka ei teki, on vaja kriitilist massi. Kuidas sündis Soome Nokia? Sündis pikaajalisest hariduspoliitikas, mis tekitas kõrge keskmise teadmistetaseme, investeeringutest tööstusse ja õnnest. Sellest, et sattus suur hulk andekaid inimesi kokku. Aga need andekad inimesed tuli enne lihvida mõtlemisvõimeliseks.

Eestil juba oma väiksuse ja tööstuse sisulise puudumise tõttu ei ole võimalik adopteerida angloameerika rahastusmudelit, sest privaatrahastusallikat ei ole lihtsalt olemas ja inimesi ka ei ole. Aga see on see mudel, mis garanteerib absoluutse tipu. Seega on pingereaunistus (esimese saja hulka) naeruväärne, aga need teised variandid võib-olla mitte.

Mida me aga teha saame, on võtta eeskuju riikidest, kus domineerib kas väiketööstus või muudel põhjustel on peamiseks riiklik rahastus. Natukene rohkem sarnasust on. Kui Itaalial on praegu võimalik küsida, et mida me soovime, kas üht maailma absoluutsesse tippu kuuluvat ülikooli ja teisi selle arvelt nõrgema tasemega, s.t. ülihead haridust vähestele, või siis suurt hulga tugeva keskmise või tipulähedase tasemega ülikoole, kuhu on ligipääs paljudel, siis Eestil seda valikut tegelikult ei ole, unistagu Aaviksoo millest tahes. Eestil on valik, kas mõned kõrge keskmise tasemega ülikoolid ning ligipääs haridussüsteemile peaaegu kõigile soovijatele või üks niisugune ülikool, kuhu aga ligipääs on piiratud ja kus mõni eriala võib olla väga kõrgel (keskmisel) tasemel (eesti keel näiteks). Võib-olla pakub see tugevamaid sotsiaalseid garantiisid (rohkem raha vähemale hulgale inimestest), aga teadustaset see ei suurenda.

Siin on see konks ka, et tipud, geeniused, Nobelid, tekivad keskkonnast. Sünnib ka praegu Eestis palju andekaid inimesi, palju on ka ülikoolides, aga kui su ümber ei ole tugevat keskmist taset, siis peab üks geenius olema Leonardo da Vinci, et midagi saavutada. Uurimist õpetatakse eeskujuga, õpetatakse küsima ja lugema. Uurimisgrupis õpitakse töötama töötades. Kui uurimisgrupis on üks geenius ja seitse käsutäitjat, siis ei tule asjast midagi välja. Selleks, et eliit, mida Ergma igatseb, oleks teadmiste-oskuste avatud eliit, mitte pooljuhuslikult piruka ligi saanute kinnine asutus, mis teiste arvel elavad, on vaja haritud massi, või õigemini üteldes, mõteldaoskavaid ja tahtvaid indiviide, haritud isikuste võimalikult suurt hulka.

Aaviksooga nõus olen ma ehk selles osas, et Eesti ülikoolide probleem hetkel ei ole see, et liiga palju on üliõpilasi. Nagu eelnevast nähtub, võiks neid olle veel rohkem (ja eriti kraadiõppes), aga õppejõude on vähe. Juhendama praktikume, seminare, lõputöid jne. Seega, tõepoolest, selleks, et üldse mingi teadus Eestis kasvama hakkab, on vaja investeeringut ülikoolidesse, selleks, et meie õppejõud ära ei koliks või teistesse sektoritesse ei läheks ning ka sellesse, et meil oleks võimalik pakkuda näiteks teiste Euroopa riikide noortele teadlastele võimalust tulla siia lühikeseks ajaks õpetama (sest praegu on õppejõudude arv ka füüsiliselt piiratud). Noortele selle pärast, et vanad ei tule siia niikuinii, aga noortele võib see olla hea karjääri algus ja huvitav kogemus.

Ja nii võib juhtuda, et kuigi ükski meie ülikool ei saa iialgi võrdseks Cambridge'ga võib juhtuda, et mõnel erialal satume maailma paremikku. Võib juhtuda, et sajandis rohkem kui üks Eesti ülikooli lõpetanu saab Nobeli preemia. Võib juhtuda, et inimeste ettevõtlustahe tõuseb. Võib juhtuda, et inimesed muutuvad iseseisvamaks. Võib juhtuda, et Eesti Nokia saab kah kunagi teoks, sest palju andekaid inimesi satub ühtekokku. Ja kindlasti juhtub see, et inimesed kardavad üksteist vähem ja viitsivad rohkem mõelda.

Muide, üks märkus. Ma arvan, et teadlasele on väga oluline osata võõrkeeli, sest kõiki argumente on alati parem originaalis lugeda. Ma arvan, et teadlasele on väga oluline suuta jälgida loenguid teistes keeltes, sest nii on võimalik kiiremini rohkem teadmisi saada. Eriti oluline on see väikeriikide teadlaste puhul, kus mõned erialad on paratamatult alarahastatud. Aga kui me võtame eesmärgiks mitte lihvida kümmet inimest valitud erialal, vaid eesmärgiks sellesama laia baasi ja õnnelikuma kodaniku, siis ma arvan, et eriti oluline on võimalus omandada seda kõrgharidust emakeeles. Selles keeles on ennast lihtsam väljendada, vähem aega lähem keelele - kuid hüva, sellest saab üle, eriti 18-aastaselt alustades, sest ülikool paljuski kujundab kõrgharitud inimese keelekasutuse.

Ja just nimelt seepärast võiks avalikult rahastatav ülikool pakkuda õpet kohalikus keeles (kohalikes keeltes, minugipoolest), sest selles keeles on pärast võimalik paremini ühiskonda panustada. Tean mitmeid välisülikoolides õppijaid, kes ütlevad, et tõsist juttu rääkides ei tahaks eriti eesti keeles rääkida, sest argument tuleb kuidagi kägardunud.

Aga valitsus, mis võitleb sammastega, raiskab sellele raha ja loob ühiskonda seda lõhkuvaid pingeid ja siis üritab siis eestikeelset haridust ära kaotada, küll rahvuslike huvidega ei ole. Ma ei tea, mis huvidega ta on. Võib-olla teenivad kuulekalt mingit muud riiki.

Veel olen ma haridusest kirjutanud 8. mai liikumise blogis ja Itaaliablogis. Algharidusest kirjutas väga hästi jälle Daniele. ]]>

Minule igastahes meeldis seda Arte y pico nominatsiooni saada. Tore on, kui kellelegi su mõtted on huvitavad ja veel toredam on, kui ta arvab, et need avardavad tema maailma. See, kui paljud teised inimesed veel seda auhinda saanud on, ei kahanda seda toredust, kui siis kasvatab.

Ma tegin paaril suvel ülevaateid ühest toredast jalgrattavõistlusest nimega Elion Estonian Cup, kus sõidavad koos nii sportlased kui pühapäevasõitjad. Ning kuigi oli põnev teada saada, kes võidab ja eriti lahe oli, kui veel finišikoridoris läks rebimiseks (ja kui Raivo Maimre võitis ning uskumatult häid intervjuusid andis), siis selle võistluse kõige imelisemaks hetkeks pean kaheldamatult hoopis sündumust ajatelje teisest otsast: esimesi hetki pärast starti. Kui 2000 jalgratturit sinust korraga mööda sõidavad, ise lahedalt õhinas, siis lihtsalt nägu läheb endal ka särama. Ja see, kui näiteks igaüks diplomi saab, on minu arvates lihtsalt tänu selle eest, et "aitäh, et sa millegi nii laheda teokstegemises osalesid". Kui sõidaksid ainult need 20, kellest võitu oodata, siis oleks võib-olla põnev, aga poleks seda koostegemisetunnet, seda õhinat, seda teavet, et jalgratas on üks ütlemata vahva sõiduriist.

Blogimine on ka üks ütlemata vahva suhtlusmeetod ja võimalus tutvuda erinevate inimeste mõttemaailmaga. Mis kõige olulisem: võimalus tutvuda sinust erinevate inimeste mõttemaailmatega (mida sulle tavaelus ehk ei näidatakski, isegi kui sa nendega kokku puutuksid). Muidu võib väga kergelt minna nii, nagu nendel Rote Armee Fraktioni tegelastel... (Seega, Wild, anna heaga Mihkelsonile auhind ja vaadake filmi ka, hea film!)

Jätkan Mirri traditsiooni ning annan blogiauhinna neile, kelle kirjutatu minu maailma avardab, ühel või teisel moel.- Kakk Kakupesas- mr. Costello- Maali ja Ruudu- Kristel- Sten A. Hankewitz

Kittyle annaks ka, aga ma kardan, et temal seal Austraalias elektrit müües ja punktikestest internetti otsides ei ole lihtsalt aega sellistesse asjadesse süveneda.

Auhind ise sai alguse Uruguaist ning eesti keeles on selle leviku viis põhimõtet järgmised:

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.4. Peab olema link originaalauhinna lehele.5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse. ]]> Ainus pilt, mis vastaks täielikule teemale "Mees. Isa. Mart" jäi meil tegemata, sest härra Laar jooksis Stenbocki maja kaitsvasse varju, kui ta nägi fotograafi ning tegelast suure rahulipuga lähenema, ning saatis ühe noormehe ukse peale valvama, et kunas me ära lähme. Varsti läksime, sest me olime lihtsalt linnas pildistamas. Muide, härra Laar hoidis siis tervet salka väliskülalisi ka kinni - need meid ei kartnud, enne olid lehvitanudki, kui nad teisel pool maja rõdult meid pilte tegemas nägid. Ega Euroopas rahulipp paanikat ei tekita.

Seega siis modifitseerisin teemat, tsipake, sest oli kirjas, et niisama meestest võib ka pilte pakkuda. Ning pilt, kuigi natukene ehk häiriva kompositsiooniga, mis minu fotoarhiivis kõige enam "Mees. Isa" teemale vastab, on tehtud Jeemenis, Sana'a vanalinnas. Kolmesajase toru otsast (ja araabia keelt ma ka ei räägi), seega ma ei oska täpselt selgitada, milles see probleem oli, et ta majja sisse ei saanud. Kuid tegelikult räägib mehe nägu enda eest.

]]>

Juhm on muutunud normiks - veel pisut, ja juhmist saab ideaal ning filosoofiadoktorid alustavad tema ümber vaimustatult ringmängu. Ajalehed aga teevad seda juba praegu. Ah, kui tore sa meil oled, juhm! Ah, kui reibas ja terve sa oled, juhm! Ah, kui optimistlik sa, juhm, oled ja kui tark sa, juhm, oled ja missugune peen huumorimeel sul on ja kui osavasti sa ristsõnu lahendad!... Peaasi - ära vaid erutu, juhm, kõik on nii hea, kõik on nii suurepärane, ja teadus on sinu teenistuses, juhm, ja kirjandus, et sul lõbus oleks, juhm, ning üldse poleks tarvis mõtelda... Igasugused kahjuliku mõjuga huligaanid ja skeptikud aga lööme, juhm, sinuga pihuks ja põrmuks (sinuga - ja mitte lüüa!). Tõepoolest - mida nad õieti tahavad? On neile teistest rohkem vaja või?... Oo, seda tuska! ... Mingi needus on nende inimeste peal, mingi jube ähvarduste ja ohtude järjepidevus.

Mulle algklassides üldse ei meeldinud see, kui pidi kaasa võtma "oma lemmikraamatu", sest mulle ei meeldinud raamatuid ritta seada, et mis meeldib rohkem kui teine ja lugesin ma palju. Siis ma võtsingi kaasa igasuguseid imelikke asju, näiteks 40-ndatel või 50-ndatel välja antud "Elektri võidukäik" (mida ma suure õhinaga lugesin ka, mitu korda lausa - aga see polnud just see raamat, mida oodati).

Ega mulle praegu ka ei meeldi seda rittaseadmist teha, on hulk raamatuid ja kirjanikke, kes mulle väga meeldivad, aga iga aja ja tuju jaoks on oma eelistused. Kuid ma ei tea, mitu aastat juba elan ma teadmisega, et Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad" peab igal juhul käeulatuses olema ja seda saab mitu korda nädalas ka uuesti läbi lugeda. See on lihtsalt geniaalne, olles ühekorraga NSVL-i kui kapitalistliku ühiskonna kriitika ja näidates, et tegelikult on meie kõige suuremaks probleemiks ignorandid.

Strugatskite detailirohke geniaalsusega demonstreerib see ka, et paljudele on kasulik neid ignorante juurde teha ja mis rolli massimeedia selles mängib - ja mis rolli need "teadlased", kes teevad teooria, sest poliitiline võim tahab ja need, keda Itaalias karakteriseerib see, et nad loevad ainult Repubblicat ja kordavad iga sõna, mis seal kirjas, elades mingis oma väga imelikus maailmas, olles selle ja oma positsiooniga teinekord absoluutselt rahul, doktor opirid, mõnikord vähem ning oodates, et kkegi ütleks, kuidas mõtelda. Ma tahaksin, et kõik inimesed seda raamatut loeksid. Mitu korda. Kohustusliku kirjandusena Dante kõrval või nii (või siis Tammsaare kõrval, olenevalt riigist).

Ma tahaksin seda raamatut veel lehekülgede kaupa siia blogisse tsiteerida, aga tsiteerin ainult nende kahe venna parandamatut optimismi, mis vist ka minu enda samasugusele kunagi tolles raamatuid täis lapsepõlves aluse pannud on.

Ma ju ütlesin teile - me oleme kõik neetud. Needuse eest ei pääse, kuidas te sellest siis aru ei saa, seda teab ju igaüks.Mis siis ikka,ütlesin ma, neetud rahvaid on ka varem olnud. Aga siis sündisid lapsed, kes kasvasid suureks ja vabastasid rahvad needusest.

(tsitaadid "Ajastu ahistavad asjad" 1968. aasta väljaandest Matti Vaga tõlkes) ]]>

Küünlad tähistavad ikka hingi ja nii ka Itaalia surnuaedadel, kus inimesed pannakse seina sisse riiulitele (nagu Anita ema ütles) või maetakse kabelitesse ja harvematel juhtudel maa sisse hauda. See pilt ongi tehtud Reggio Emilia kalmistul, haudademajas, maa-alusel korrusel siis, kui surnuaed ööks suleti ning kõik tuled peale küünalde ära kustutati.

]]>

Laupäevane Partito Democratico meeleavaldus segasel teemal "Päästkem Itaalia" (salva l'italia) ületas isegi Eesti meedia uudisekünnise. Hämmastaval või vähemhämmastaval kombel tulid Rooma kohale sajad tuhanded inimesed. Üks osa sellest muidugi on aspekt, et PD kattis kõik nende kulud, aga üks osa on kindlasti see, et suurel hulgal inimestest on praegu vajadus väljakule tulla ja protestida riigi vastu, mis - ja seda juba sajandeid - kaitseb tugevate huve nõrkade arvelt (lugege klassikat: "I promessi sposi", eesti keeles täitsa olemas pealkirja alla "Kihlatud"). Selle vajaduse üle on mul muidugi hea meel (ja seda ma jagan nende inimestega kindlasti).

Kuid samas, ma arvan, et vähesed neist inimestest, kes laupäeval kohale tulid, oleksid protestinud Prodi vastu - näiteks siis kui too võimul olles samuti hariduskulusid kärpis (võib-olla oli too isegi hullem reform kui praegune) või USA baase suurendas, olles enne valimisi neid vähendada lubanud. Ma arvan, et väga vähesed laupäeval Roomas olnutest olid ka Vicenzas, pärast mida valitsus kukkus. Miks nad praegu väljakul on? Üks telekommentaator ütles väga tabavalt - ise vist võib-olla mitte mõisteski, kui tabavalt: "PD esimees kutsub ja tema rahvas vastab talle". Nii nagu kahekümnenda sajandi monoliitparteidel kombeks. Nad vastavad, hoolimata sellest, kas see partei käitub vastavalt oma ideoloogiale või viisaastakuplaanile (mis need valimislubadused ikka muud on). Kui PCI 1991. aastaö oma nime muutis, siis paljud liikmed arutlesid, kuidas "“Partito democratico della sinistra” ei ole hea, veel enam, kuidas see on häbiväärne ning pakkusid uusi mõtteid. Ent kui partei juhtkond teatas: "me mõtlesime, et see uus nimi on suurepärane2 - siis kõik aplaudeerisid ja hüüdsid hurraa! Hüva, suur osa neist, kes laupäeval väljakul olid, nii drastilised ei ole, aga mõtteviis on sama.

Muide, vahemärkusena, PD on loomulikult PCI organisatsiooniline järglane, selle tiiva (kahjuks tugeva), mille poliitikad läbi aja muutusid aina parempoolsemaks, seega praegu on sisuliselt tegemist tsentriparteiga.

Aga siiski on PD parlamendipartei, millel on kõik võimalused seadusandlikult - ja tagatubades - nii sedasama tulist haridusreformi kui kogu eelarvet - sest tants käib ju siin eelarvekatla ümber - mõjutada. Kui see partei oleks ära kasutanud kõik oma võimalused, kui PD oleks teinud mingi väikesegi sammu, ei näidata, et nende eelmise valitsuse poliitika, mis praegusest Berlusconi omast üldse eriti ei erine, oli eksisamm ja nad nüüd on asunud uuele teele, võib olla siis võiks neid usaldada. Nende toetuseks väljakule tulla. Kuid praegu ei vaja PD toetust. PD lihtsalt tahtis teada, kas tema jüngrid ikka veel alles on ja sai teada.

Kuid ma loodan, et suur osa nendest jüngritest on siiski mõtlemisvõimega inimesed ning suudavad loobuda mõttest, et keegi nende eest kõik ära otsustab. Seda enam, et neid mõtlejaid on ka Itaalias igavene hulk.

Pildil praegune Itaalia president Giorgio Napolitano 1975. aasta Festa dell'Unità puhul kõnet pidamas. Napolitano esindab sedasama PCI - PDS - DS - PD liini ]]>

Kirgiisias - või Kirgistanis, kohalikud ütlesid, et nende poolest võib mõlemat kasutada - Biškeki lennujaamas haarasid mu pilku kõigepealt jäätunud okstega puud - "see ongi külm", mõtlesin. Kuid pärast läks veel külmemaks, eelmise aasta detsembris kohtasin seal igasuguseid temperatuure (aga kohalikud -18 kraadi juures pidasid tänavadiskot).

See pilt pärineb teekonnalt Biškekist Talasi, juba suhteliselt kõrgelt ja külmast, aga kolmekilomeetrised mäekurud ootavad mind alles ees. Kuid oli juba nii külm, et kui ma auto küljeakna jääst puhastasin, et läbi selle pilti teha, siis jäätus see fotokatõstmise ajaga uuesti - mida on ka pildilt näha, õnneks ühe puu sain ikka kätte, enne kui kõik uuesti uduseks-jääseks läks.

Aga imeilus on Kirgiisia, sinna ma lähen kindlasti ka ühel suvel tagasi!

Viimane Annozero, pühendatud valitsuse mõrvarlikule plaanile vähendada märkimisväärselt kogu haridussüsteemi rahastamist, algkoolist ülikoolini, edastati osaliselt ka Bolognast, Piazza Maggiorelt - ja loomulikult läksin ka mina kohale. Rahvast oli korralikult, mõned tulid juba seitsmeks, ehkki saade ise hakkab umbes 21.10 Jah, see on peamiselt otse, ehkki kasutatakse mõningaid salvestatud lõike - otse tähendab siis, et stuudioarutelu mingil päevapoliitilisel teemal ja lisaks lülitus mingisse teise linna, mida see probleem eriti puudutab. Jättes nüüd probleemi enda kõrvale - järgmisel neljapäeval saab sellest Itaaliablogist täpsemalt lugeda - tuletas see salvestus mulle meelde ühe kurva ja ohtliku asja...

Saade oli just alanud, Travaglio pidas oma sissejuhatavat monoloogi, kui piazza Maggiore teisest otsast kostis kära, paar pauku, suur hulk suitsu ja skandeerimist. Polizia...sosistati rahvahulgas. Kindlasti politsei, kindlasti on kedagi ründamas sosistati. Inimesed unustasid Travaglio ja telekaamerad kogu saate ja pöördusid uurima, mis toimub - kõik pingul, silmades hirm, kohutav kollektiivne hirm. Ma arvan, et igaüks mõtles Genovale.

Kära tuli lähemale, skandeerimine muutus selgemaks ja osutus, et ei ole politseiga seekord midagi tegemist (kohalolnud politsei ja karabinjeerid olid väga korrektsed ja sõbralikud) - oli hoopis anarhistide rongkäik, kes tulid ka osalema. Järgnes kergendusohe, vabanemine ja spontaanne ühisaplaus - sellele, et anarhistid olid anarhistid ja võisid marssida vabalt.

Rooma tudengitel ju järgmisel päeval sama hästi ei läinud, nende rahulik rongkäik lõppes põgenemisega politseinike kumminuiade eest - ja nagu telepildist näha, kõigil ei õnnestunud põgeneda. Seesugust hirmu nagu Annozero salvestusel, eelhirmu, ma ei mäletagi ennast kogenud olevat. Ja see hirm on ohtlik ja viitab ühiskondliku situatsiooni suurele haprusele.

Siin veel ei ole 1968., aga kui niimoodi edasi läheb.... Tegelikult ei tea siin keegi, mis edasi saab. ]]> Seekordne pilt pärineb Adeni naftarafineerimistehasest, õigemini selle värava tagant.Veel täpsemalt: see on tehtud naftarafineerimistehase õuest hästi aeglaselt autoga mööda sõites, mina läbi autoakna aktiivselt pildistamas. Minu jaoks oli avanev vaade suhteliselt sürrealistlik: nafta, töötlemisseaded, kogu moodsa ühiskonna aluseks olev tehnika ning siis seal ringi lippavad naised, üleni mustas, paljasjalgselt.

Inimeseväliste eesmärkide tunnistamine tähendaks, et teatud juhtudel võib inimõigustest nende väliste eesmärkide pärast loobuda, mille kõige drastilisem manifestatsioon on loomulikult natsi-Saksamaa põhimõte, et "mõned kultuurid on nii alaväärtuslikud, et nad kuuluvad hävitamisele koos kõigi oma liikmetega" - mida nad üritasid ka ellu viia. Kuid inimeseväliste eesmärkide seadmist ühiskonnas võib leida ajaloost teisigi.

Sellest tuleneb kaudselt ka teine põhjus, miks ma ei ole rahvuslane. Kui mingi kultuur on jõudnud situatsiooni, kus tema ainsaks ellujäämisvõimaluseks on reservaadi loomine, ehk kultuuri kunstlik kaitsmine, kus inimesed peavad oma vabadusest loobuma kultuuri ellujäämise nimel, siis on see kultuur reaalselt surnud. Tema eksistentsi võib - muuseumi printsiibil - mingisuguse aja pikendada, et demonstreerida "olid kord ka sellised" (lugege Frank Herberti "Dune"'i, seal on väga hea näide), aga sellel ei ole enam reaalselt väärtust inimese jaoks. Seega muutub rahvus inimeseväliseks eesmärgiks.

Kultuuridepaljusus maailmas on ka minu jaoks väärtus, aga vabade kultuuride paljusus (mis ei tähenda, et meil oleks õigust tingimata teiste mittevaba kultuuri ära hävitada, aga ma toetan inimeste püüdlusi omaenda mittevaba kultuuri vabaks muuta).

Rahvusluse printsiipide aktsepteerimine tähendaks, et ma tunnistan, et see kultuur on sisuliselt välja surnud. Ma ei ole ennasthävitav, ma ei kavatse tunnistada, et kultuur, mida ma omaks pean, on välja surnud. Ei Eesti ega Itaalia oma. Ma lihtsalt elan neist väärtustest lähtuvalt ja kavatsen teha kõik, et muuta neis kultuurides aspekte, mis ohustavad minu kui inimese vabadust või seavad inimeseväliseid eesmärke. Lisaks, loogiline käitumine minu jaoks oleks siis, kui ma näen, et see kultuur, millesse mind on sotsialiseeritud, on välja surnud, on valida endale uus, mitte ehitada mingit Frankensteini koletist.